esmaspäev, 20. aprill 2020

Mask- uus normaalsus? Palun, ei!

Miks selline hüüatus, mis lahti? Aga kas olete mõelnud, kuidas saavad sellel “maskiballil” hakkama kuulmislangusega inimesed? Maskis inimestel on varjatud kõige tähtsam suhtlemisvahend- suu, mille pealt loevad nii vaegkuuljad kui kurdid. Oleme olnud seni kannatlikud ning proovinud kuidagimoodi hakkama saada, aga kui see olukord peaks pikemalt jätkuma, siis on tõesti aeg sõna sekka öelda.

Kuulmispuudega inimesed on hätta jäänud nii koroonatesti tehes kui ka röntgenis käies, suheldes apteekrite, teenindajate, politseinike või teiste inimestega. Maskis inimese kõnest ei ole enamasti võimalik aru saada, kui ei näe suud. Jah, kergema kuulmislangusega inimesed, kes kasutavad kuuldeaparaate, saavad toetuda ka oma kuulmisjäägile, kui räägitakse piisavalt selgelt ja natuke aeglasemalt. Aga raskema kuulmislangusega ja kurtidel, neil on arusaamine nullilähedane, päriselt ka!

Kui me vastaskõnelejast aru ei saa, siis mõistagi ütleme koheselt, et me ei kuule, ehk oleks võimalik rääkida selgemini, aeglasemalt, kõvemini või kirjuta kasvõi paberile. Aitäh neile, kes lausa õhust tabavad, mida teha. Enamasti aga juhised ei mõju, nendest ei saada või ei tahetagi aru saada. Aina rohkem tuleb signaale, et arst või õde on saanud lausa kurjaks, kui kuulmispuudega inimene ei tee seda, mis temalt oodatakse. Riigikogu istungitel on nüüd pea kõikidel kõnelejatel maskid ees. Neid ülekandeid ei ole meil üldse mõtet vaadata.

Nagu maskis inimestest veel vähe oleks, tuleb kuulmispuudega inimestel koroonaajastul toime tulla ka helistamisega. Viimasel ajal saab arstide või infoliinidega suhelda peamiselt telefoni teel. Ja need helilised teavitused! Politsei sõidab mööda linna, autost kostub miski, mis meenutab rääkimist- ilmselt kõlavad seal olulised teadaanded. Kauplustes on helilised teavitused, aga mida öeldi? Terita oma kuulmist palju tahad, aru ikka ei saa. Kuna keegi kauplusest välja ei jookse, ju siis polnud pommiähvardus...?

Kas mõistate, et ma räägin iga 6-7 inimesest siin Eestis, kes on vähemal või rohkemal määral hädas? Just nii palju on meedikute sõnutsi kuulmislangusega inimesi, kes ei saa infot samal viisil kätte nagu normkuuljad.

Millised oleksid siis lahendused, mis meid  aitaksid? Maskide osas saame väga hästi aru, et meditsiinilised maskid peavad olema turvalised ning nende osas on keeruline midagi muud välja mõelda. Ehkki- juba on mõeldud nagu kõrvalolevalt pildilt näha võib. Kui turvalised need on, jäägu spetsialistide öelda.

Läbipaistvad visiirid on meie jaoks samuti head variandid, aga tõenäoliselt ei kaitse need kandjat piisaval määral.  

Kõige olulisem on aga siiski mõistev suhtumine ja suhtlemine. Ei ole mõtet pahandada ja karjuda inimese peale, sellest ei ole vähimalgi määral kasu kummalegi osapoolele. Mida rohkem inimesed teavad, kuidas kuulmislangusega inimestega suhelda, seda vähem probleeme tekib. Nagu ka Eesti Vaegkuuljate Liidu liikmekaart osutab, on tegelikult väga vähe vaja, et elementaarne info jõuaks kohale. 

Eesti viipekeelt emakeelena kõnelevate inimeste jaoks oleks ideaalne maailm selline, kus kõik meditsiinitöötajad, politseinikud, päästjad ja klienditeenindajad oskaksid elementaarsel tasemel eesti viipekeelt. Kui ei oska, otsi paber-pliiats või kirjuta nutiseadmesse või arvutisse. Nii lihtne see ongi!